02
Sep
09

It’s about the Flow in Helsinki

made by Jussi Hellsten

Alguses mõtlesin, et so lets go, kirjutaks inglise keeles, aga ma ju ei oskaaaaaa…

Ühesõnaga 14.-16. augustini toimus Helsinkis Suvilahtis Flow festival ja meie blogist olid kohal Madis ja Peeter või Sir Ehala või no vahet pole… See kirjatükk mis pärast klikkimist Teile avaneb, on siis Madisega kahasse kirjutatud. Kuna meie arvamused erinevad teatud asjades, siis on need välja toodud, kokku segamata.

Kuna ma eriline fotomeister ei ole, siis tegin videosid ja need on teile kõik kättesaadavad Wellplayed’i juutuubi lehel (kui võimalik, siis vaadake ikka HQ’ga, eks?!) Pilte võite muidu vaadata nt Flow lehelt  ja siit.

Lihtsalt selgituseks: Madis oli Flow’l reedel ja laupäeval, mina laupäeval ja pühapäeval.

P (Peeter):
Minu jaoks oli see kõige ägedam suurüritus kus käinud olen. (võrdluseks valiksin nt Sonari, mis toimub iga juuni Barcelonas) Ikka, mõned nädalad hiljemgi, ei taha mp3’sid kuulata, vinüüle kuidagi kannatab, aga need emotsioonid ja see sound ja need visuaalid, mis seal kõik “käsikäes” ringi hängisid… oeh!

M (Madis):
Võtsime Sir Ehalaga nüüd kokku ja kirjutame lõpuks ühe lühema kokkuvõtte sellest Flow Festivalist ära. Kuna ma läksin kohale juba törts varem siis kirjutan oma muljed algusesse ära. Olgu kohe mainitud, et käisin ka eelmine aasta ja mulle meeldis siis palju rohkem. Mehetegusid pultide taga tegid Caspa & Rusko ja Dj Funk nende peal ja otsas ning jõi samaaegselt liitri viina ära, mis oli päris haige. Lisaks olid meeldejäävad Kings of Convenience tüübid.

See aasta… ma arvan, et järgmisel aastal on mul eelmise aasta üritus paremini meeles, kui tänavune. Mitte, et ma oleksin mälus olnud või kuskil eemal olnud aga ei olnud lihtsalt midagi väga muljetavaldavat. Küll olid aga kõrged ootused.

Neljapäev
Kraftwerk live      by Vilhelm Sjöström

Kumbki meist neljapäeval festivali “esilinastusel” küll ei käinud, aga mainida tasub siiski. Kolm esinejat: Kraftwerk, Acid Symphony Orchestra ja Aavikko…

Kraftwerk oli väga võimas olnud, mingi gossip oli veel, et nende viimane esinemine, aga vaevalt. Aavikkost ei tea ma midagi ja ei hakka üritama ka, aga Acid Symphony veab selline tüüp nagu Jori Hulkkonen, kes teeb muidu ka väga ägedat mussi, aga see projekt on minu meelest ikka eriti jäik…Vaadake esimest ja kolmandat parti ka kindlalt

Reede

M:
Jõudsime kohale kuskil seitsme paiku ja jäime seega Heartsrevolutioni nägemisest ilma. Liikusime edasi. Pintaandthewall oli igav ja läksime vaatasime alal ringi. Ponytail oli ka igav ja läksime Top Billinit ootama. Tüübid olid juba varem platsis ja mängisid pimedas meeleolumuusikat ehk mingeid poppe rahulikke lugusid nagu Retro Gruuvil võib kuulda. Kui jant pihta hakkas, siis käis muusikast pidevalt üle mikrofoni sisse hüüdmine. Tutvustati kohe kohe kohe mängima hakkavat tuliuut remixi ja niisama ka. Lood tulid peale jube ebaühtlaselt, vahepeal nagu võttis tantsima ja järgmine lugu killis jälle ära. See tüütas sõbrad ka ära ja läksime edasi. Pealaval alustas just New Young Pony Club, mis oli päris äge. Sõpradele hullult meeldis, see solistitüdruk tegi šoud ka aga enamus lood olid nende 2007. aasta plaadi pealt, mis mul oli juba siis ribadeks kuulatud. Seetõttu ei olnud ka midagi erilist. Võibolla oleks parem olnud kui sinna päris ette oleks roninud aga ma ei ole päris sellist tüüpi, pigem meeldivad mulle klubid ja nii.

Ootasime ära ka Vampire Weekendi. See oli juba ägedam. Eriti nende trummar, kes tõesti õhkas kogu väljaku energiat täis, aga ülejäänud tüübid olid kuidagi väsinud olemisega, eks nad olid selleks hetkeks terve suve juba tuuritanud ka. Niisiis sammusime tagasi kluppi, et Dj Mehdi setti näha. Ronisime kohe rahvamassi keskele, et kaks tundi rõvedalt kütta. Ootasin jubedalt, et ta üllatab millegi värske ja võimsaga. Aga kõlaritest tuli poolkõva. Terve sett oli selline elektrotehno, osad dropid töötasid täitsa hästi aga mitte minu peal. Tahtsin veel hirmsasti näha, et kuidas tõesti üks mu lemmik dj- sid ka “esineb” või no šoud teeb aga essugi ei teinud. Nagu robot oli seal dekkide taga. Läksime peagi ära ja Huoratroni ei jäänudki ära ootama. Olime ringi tatsamisest väsind ka ja läksime kämpingusse tagasi. Kõige värvikamad muljed reedest ehk jäidki bussipeatuses purjus soomlasi vaadates. Üks turvamees pidi tervet teed jälgima, et purjus tüübid oma eriti vingelt tuunitud ratastega autoteele ei läheks. See ei õnnestunud tal kuigi hästi ja tundsime talle siis kaasa.

Laupäev

M:
Ööbisime ühes kämpingus, mis on linna ääres. Head transpordiühendused pluss järves ujumise võimalus ja ilus loodus. Igavesti vahva. Tänu viimastele jäime venima ja tõenäoliselt kogu festivali kahest kõige paremast laivist jäime praktiliselt ilma. See tähendab Hypnotic Brass Ensemble ja Seun Kuti ehk selline orkestraalne afrobeat. Peeter aga nägi neid ja võib rääkida. Nägime Seun Kuti esinemise lõppu, mis oli tõesti energiline ja sügavalt kahetsesin, et varem ei tulnud. Läksime jõime ühe õlle ja tulime tagasi White Lies’i ajaks. Pidime seekord pettuma, kuna tüübid nägid välja nagu Mäki töötajad kell viis hommikul pluss tuumapohmellis. Sammusime telgi poole, et varakult Flying Lotuse lava ees magus koht võtta. Olime kõik seda ilmselt kõige rohkem oodanud. Aga seti esimesed kümme mintsa ei töödanud ta enda kaasa võetud VJ visuaalid. Kui need tööle hakkasid, siis need millegi erilisega ei üllatanud.

Lotus ise oli aga nagu teiselt planeedilt, olemuselt hoopis midagi muud, kui kõik ülejäänud esinejad. Rääkis mikrofoni nagu sellise tooniga nagu ta teeks sinuga koos kuskil mugava diivani peal savu ja jauras niisama. Midagi erilist ei rääkinud aga rahvale jubedalt meeldis. Päris seti lõpu poole juhtus tal naljakas lugu, kui läppar kokku jooksis. Huvitav, et keegi seda tähele ei pannud. Ta haaras kohe mikri ja hakkas jaurama: “Shiiiit, dääämn. But hey, this shit is real. Umm… Mingi jutt Kopenhaagenist, kus oli sitt publik. But hey, we just came from LA, guys. Rahvas möirgab. Shiit, it’s a long way. Rahvas möirgab veel hullemini. But it was worth it.” Ja siis läheb põrgu lahti. Vaatasin veel tahapoole ja pilt oli tõesti hull, mingi 3-4000 inimest telgi all käed püsti. Sest tal jooksis läppar kokku!!! Selleks ajaks sai ta masina jälle tööle ja pani viimaseks looks Tea Leaf Dancersi, mille sisse miksis trummbassi. Vot.

Järgmisena tulid Loefah ja Kode9 (kes oli päev varem Mutandil). Fakk, mõlema seti esimene lugu oli mingi haigelt hea. Selline üles keriv elektroheli ja kukkudes lisandub räige bass. No see ei ole hea kirjeldus aga midagi sellist. Räigelt hea. Veel: Kode9 tegi esimesed pool tundi eriti huvitavat afrodubi. 98 prossa inimestest olid nagu seinaga piki nägu just saanud, keegi ei liikunud ka. Meie kõrval olid aga üks paar sitaks suurte reisikottidega kes kütsid hullult tantsida. Ühel hetkel läks meie seltskonna kõige vaiksem tüüp ka nendega hüppama, vaatasime üksteisele imelike nägudega otsa ja järgmisel hetkel tantsisime seal kuuekesi. Ja meie ümber seisis 500 inimest. Üks lugudest oli Apple De-  Siegalizer, mis oli ka mu Jamaican Superhero mixis. Siis väsisime jälle ära ja läksime koju.

Kokkuvõttes tahtsin öelda, et häiris, et ainult üksikud artistid viitsisid rahvast kaasa tantsima kutsuda. Vinget šhoud oli äärmiselt vähe, enamuse ajast esinejad lihtsalt olid. Tõesti häiris, et nad ei pannud oma lugusid elama, ei teinud neid suuremaks kui nad tegelikult on. Minu arust selles paljuski seisnebki laiv ja esinemine. Või on asi lihtsalt selles, et kuulan nii palju muusikat ja raske on lihtsalt lugudega üllatada. Palju ägedam on see, kui keeratakse üks lugu, mida oled varem kuulnud pahupidi ja selle kallal askeldatakse otse sinu kõrvade ees nii, et hakkad rõõmust rõkkama. Seda askeldamist oli festivalil tõesti vähe. Või no vähemalt reedel ja laupäeval. Unustasin tegelikult märkida, et Soome piffid, Le Corps Mince de Francoise tõesti kargasid ja hüppasid, kuid nende lood tõesti ei olnud head. Vahe näiteks NYPC- ga oli väga märgatav.

Ja tegelt kogu festivali kõige parem asi oli Gudrun Gut (Saksa) eksperimentaalmuusika magasiinis, kes tõesti pani inimesed hullult tantsima väga väikseses ja tantsijavaenulikus tabrurettidega saalis. Ta tegi ise ka visuaale ja kogu pilt oli täiuslik. Selline 60-ndate svingi ja tehno segu. Ja ta ei pidanudki midagi kargama või hüppama. Tegelt ta oli 50 aastane naine, ei saagi hullu hüppamist kell pool üks öösel oodata vist. Aga tegi oma olemusega saali energiat ja elamust täis.

P:
Mina jõudsin Helsinkisse laupäeva hommikul ja kuna need kutid, kelle juures ma olin, ei olnud veel ärganud, läksin kohe otse plaadipoodidesse raha investeerima/kulutama. Muide, seda et Lifesaver pannakse kinni (väga lege plaadipood Helsinkis) ja lõpumüük just hakkas, nii et kui asja üle lahe, siis supsti poodi.

Ma siis hängisin ja sain sõpradega lõpuks kokku, viisin koti ära ja läksimegi festivalile. Mul õnnestus pressikaart saada läbi taotluse ja see tegi mu elu festivalil päris lihtsaks ( diivanipikutamine, järjekorrata jook ja sissepääs). Jõudsime Hypnotic Brass Ensembli laivi poole peal, nad esinesid main stage’l ja see oli ikka parajalt rahvast täis ja kogu publik, vähemalt minu meelest, oli naerusuine. Selline eriti emotsionaalne puhkpilliorkester, kus tüübid vahepeal räpivad ka ja naudivad täiega oma mussi, mis teadagi, omab väga suurt mõju kuulajatele.

Rahvas allus n-ö käskudele ja tatsus kaasa. Ideaalne laiv minu esmamulje kujundamiseks.

Kõikidel lavadel, v.a tavalised dj setid, oli esinejate vahel u 20-30 min pausi (et nagu jõuab ühest kohast teise küll ja tglt ei jäe ilma laividest). Pärast Hypnoticut, käisime tsekkisime Eero Johannest (rets Eesti nimi eks ole), kes on Soome tüüp ja teeb väga  ägedat päris elektroonikat, selline arvutimängumuss minu meelest 🙂

Väiksed õlled ja siis Seun Kuti’t vaatama, mis tõmbas mu kohe mingit aafrika tule- või vihmatantsu tegema. Ma olen mingi 2m pikk ja see on alati huumor, et igast kontserditel tekib minu taha mingi poolteise meetrine tühi ala ja kui selline tüüp veel hüppama ja tantsima hakkab – mahavisatud piletiraha põmst 😀 Nii hullult native afrobeat ja need hullult bouncivad taustalauljannade/tantsijannade pepud….las ma mõtlen!

Pärast Seun Kutit, läksime kohe suuruselt teise lava juurde, kus oli alustamas, minu jaoks üks peaesinejatest Jazzanova – ansambel, mis on Sonar Kollektivi nime kandva labeli praegune põhiline müügiartikkel. Digitaalse ja n-ö pärismuusika segu, põhiliselt siiski pärismuusika, tüüp arvuti taga, aitab taustadega kaasa. Lood pärinesid kõik, nende uuelt plaadilt Of All The Things ja kõik on eriti head. Nii instrumentaal kui ka vokaal. Tänapäevane jazz-pop, mis paneb tantsima, kaasa laulma(minu puhul mittesoovitatav) ja lihtsalt nautima? Eriti ilus muusika noh.

Selle laivi ajal seisime koos Sten Saluveeriga , (kes muide teeb muusikat sellise projekti nime all, nagu Mustad Noodid kuulake, äge on!) helipuldi kõrval ja poole ajast vaatas ta hoopis neid masinaid, mis seal olid, sest väidetavalt oli ikka väga kõva tehnika ja puldis oli see tüüp, kes pani kokku Helisinkis oleva klubi, redrum, helisüsteemi, mis on oma kvaliteedi poolest võrdlemisi kuulus. Olen sellest varem siin ka kirjutanud.

Järgmisena oli samal laval kavas kurikuulus Flying Lotus, kellest Madis juba rääkis. Minu jaoks number 1 laiv festivalil – Täiesti süüdimatult originaalne segu kõigest, mis elektroonilises muusikas võimalik on (minu meelest ikka…) Ja need visuaalid olid ka ikka väga ägedad, kahju, et kohe alguses tööle ei saanud, aga tõesti võrreldes muude visullidega (kõikidele esinejatele tehti seal laval visuaale by default), oli see tüüp, kelle nimi on muide Dr Strangeloop ,  ikka palju parem ja minu meelest nähtavalt läbi ka mõelnud selle teema. Videolt saate ise ka tsekkida.

Seda läppari crashimise kohta ei händlinud ma üldse ära , aga olin veits purjus ka…eriti hull koht aga oli see, kuidas ta ühe dnb käigu või isegi loo sämpleril ise sisse tagus…ikka väga rets! Tüüp meenutas mingit deemonit vahepeal, selline eriliselt jõuline laiv…..

by Marko Uuk

Main stage’l algas pärast Lotust vanamutt Grace Jones ja ta ei meeldi mulle üldse, sry…tema kohta saite/saate nkn igast muudest kohtadest lugeda, kus teda täiega kiideti… Ma ei tea… Madis vist ei käinud ka väga piilumas.

Läksime hoopis teiste eestlastega/sõpradega, territooriumilt välja, Eestist kaasa toodud ja ära peidetud jooke jooma 😛 Siis tuli mingi hetk muidugi meelde, et ou fuckshitcunt Kode9 algab ju… Aa see oli nii väikses maeiteanüüd majakeses? Et sinna me ei mahtunudki, nii et jah, Madis skooris. Minu eriliste lemmikute Henrik Schwarz’i ja Dixon’i ja Ame’ projekt, A Critical Mass oli pettumus. Võib-olla olime liiga väsinud ja seal suures hallis oli liiga palav vms, aga muusika oli kuidagi liiga lineaarne ja selline mõttetu tümm.

Esmaspäeval sain ühega korraldajatest tuttavaks, kui linna peal veel hängisin ja sealt tuli selline info, et põhjus, miks neil laiv õigel ajal ei alanud oli see, et Dixon oli nii purjus olnud, et oli mingi erilise spetsjubina, mis ta macbookile külge käib, maha pillanud ja veel peale ka astunud ehk siis see oli pekki läinud… Kuidagi halva maitse jättis see gossip suhu nagu.
Ühesõnaga, poole laivi pealt tulime ära ja läksime „koju“ Aaa jaa, Soome bensukate burksid on reaalselt paremad, kui Eesti omad 😉 Ja veel teine AA ka… Ühe 😛 Festivali raames tuleb Henrik Schwarz live varsti Eestisse, selle kohta, miks seda näha ja kui hea see on, saate täpsemalt lugeda üleval pool olevast lingist, kus redrumi kohta oli. Olge siis valmis!

Pühapäev

Samal ajal kui Madis juba Tallinnas Tiiuga kinos oli, olime meie ärganud, linna peale läinud, avastanud, et kesklinnas, seal raudteejaama kõrval toimuvad Soome rannavolle meistrivõistluste finaalid. Hull mingi arena oli püsti pandud, BMW toetas ehk siis igal pool olid mingid eriti retsid M-paketid ja liiva oli veetud ja noh real deal eks ole… Tase tundus eriti pask neil, ma ei tea kuidas tegelikult on, aga noh las jääda. Siis läksime sööma ja siis “koju” ja siis festarile.

Gini jõime tee peal..Mhmh..Jõudsime Nitin Sawhney laivi lõpu poole, kuidagi feil oli see, arvestades, et muidu see tüüp on päris ägedat kraami teinud (dnb’st kuni maitiagi kõigeni?!). Ei oskagi kuidagi kommenteerida (Ta ei ole mitte see trummitüüp, vaid see kes seda häält teeb ja kidraga on).

Enne Lily Allenit oli selline täiesti koba peale leid Collie Buddz & The New Kingston Band, mis oli eriti äge: selline true reggea shit, aga eurooplasele kuidagi kergemaks tehtud, mõnusalt võnkuma pani igatahes.

Lily Allen jäi veits hiljaks, nagu staarile kohane, aga see selleks, sest minu jaoks täielik üllatus, mitte see, et main stage esine või no nii palju kui sinna rahvast mahtus, kõik oli täis, vaid see, et see laiv oli eriti äge. Seda olete kuulnud, et ta nuttis ja tegi suitsu jne. Aaa tissid ka paistsid või nibud tglt… Nuttis sest väidetavalt oli kukkunud eelmine päev ja valus oli kui tahtis vähegi liigutada ennast. Aaa nagu tsikk laulis hästi ja selliste puhul on alati nagu väike kartus (minul vähemalt) et tglt tuleb n-ö makilt aga noup 🙂 See oli lihtsalt eriti võimas mis selles videos on!  Ma arvan, et saate ilma kommenteerimata aru, miks?!

No ikka täiesti hullud editid… Kõik dnb ja dubstepi tüübid, kellel midagi vaadata enam ei olnud,  pöörasid poole sammu pealt väravas ringi ja tulid tagasi ma arvan 😛

Nii ja Festivali lõpetas Fever Ray, mis on rootsist pärit grupp, mis toodab a’la šamaani dubi või bassimuusikat ja laulja oleks nagu Björki teisik või salaõde või lihtsalt mingi geniaalne bimm. Myspaces on et žanrid on black metal/folk/electroacoustic… Ju siis tglt on nii. Igatahes jällegi super hea laiv lazeritega and I mean LAZERITEGA!

Fever Ray        by Sami Heiskanen

Kui see läbi sai, siis oli selline õhutaoleku tunne, et nagu what….selline üritus oligi siis? Ma ei tea ma ei oska nagu ise midagi paremat ja tabavamat öelda, kui üks tuttav, kes kirjutas õhtulehte Flowst… Ma nüüd võtan ta tsitaadi ja muudan seda veits ja saan midagi sellist:  “iga sekund sellest festivalist oli vähemalt kolm korda parem kui tunniajane Krista Lensini telesaade.”    no offense jne 🙂

Selline see meie blogi arvatavasti kõige pikem postitus nüüd tuli… Meie blogist rääkides, siis Madis tahtis veel midagi lisada…selleks aga tsekkige kommentaare 🙂

…aitäh, et lõpuni lugesite!

Teie Madis ja Peeter

Advertisements

3 Responses to “It’s about the Flow in Helsinki”


  1. 1 Sir Ehala
    September 3, 2009 at 14:53

    Madise mõtted:
    Kogu jutu peale tahaks öelda, et see, mis meil Maailmas igakuiselt toimub on ikka tõesti äge. Rahvast on vähem ja jant ei toimu värskes õhus aga see eest on flow palju vahetum ja tunne ma loodetavasti kohale tulnuile uhkem. Olen nüüd cocky ja laenan siia lõppu mõned laused ühest teisest blogist.

    * If Well Played, Sir was around millions of years ago, it would be how Man started cooking food.
    * The clown from “IT” was originally named after Well Played, Sir but that was changed when it was realized he wasn’t sick enough.
    * Well Played, Sir is what cocaine wants to be.
    * Sliced bread feels inferior when placed next to Well Played, Sir.
    * Well Played, Sir is the equivalent of drinking water from the fountain of youth out of the holy grail while getting a blowjob.
    * The 463rd digit in Pi is Well Played, Sir, then it just repeats over and over.
    * Looking directly into Well Played, Sir will cause you to go either blind or mad.
    * Well Played, Sir nature’s response and apology for cancer…

  2. 2 buugi
    September 3, 2009 at 20:22

    muide fever ray ja the knife’i laulja on sama inimene

    aa ja eriti kajhu on collie buddz’i mitte nägemisest. see oli kunagi talvel kuskil kariibidel ja vist usas ka eriti hull hitt:

  3. 3 uku
    September 7, 2009 at 21:49

    Selliseid jutte lugedes tahaks kasvõi aasta kuskil suurlinnas natuke aega nö muusika tuiksoonel elada. Jube kahju on vaadata enda najalt, kuidas ma ikka ja jälle mõnest veidrast artistist/muusikavoolust eriti vaimustusse satun, aga laivile kuhugi Berliini vms keskusesse aja/rahhi tõttu ei jõua. Üks hetk on nähtuse haripunkt aga möödas, ning kui kunagi juhuslikult see artist kuhugi lähemale ära eksib, siis on tegemist juba eilse nähtusega. See aga ei eruta pooltki nii palju, kui ta oma tippajal võinuks. Ning sellest on kahju. Head asjad on muidugi alati head, aga kõrgpunktis on nad nagu eriti head.

    Siinkohal au ja kiitus kõikidele rahakotiga riskivatele asjaarmastajast promootoritele, kes aeg-ajalt igast huvitavaid asju Eestimaale kohale toovad… ja mida liiga sageli vähesed hinnata oskavad. Kes aga teavad, on eriti rahul!

    Ning samuti, võimalus Wellplayed üritustel oma helifantaasiaid kuulaja-mängija rollis välja elada on tõeline ahvimõnu :). Long live Wellplayed!


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s


Well Played, Sir

Muusikablogi muusikasõpradelt muusikasõpradele. Kui sul on mõni omatehtud lugu, remiks või miksteip, mida tahaksid siin promoda, siis kirjuta meile: wellplayedblog@gmail.com

Statistika

  • 184,910 lööki

%d bloggers like this: